„Kalevipoeg” on Eesti rahvuseepos, mille koostas 19. sajandil peamiselt Friedrich Reinhold Kreutzwald eesti rahvaluule põhjal. Teost peetakse üheks eesti kirjanduse olulisemaks teoseks ja sellel oli suur roll eestlaste rahvusliku eneseteadvuse kujunemisel.
Idee: anname rahvale eepose
19. sajandi alguse rahvusliku liikumise ajal leidsid rahvavalgustajad, et eestlaste eneseteadvust aitaks tugevdada teiste rahvastega võrdväärne kangelaseepos. Õpetatud Eesti Seltsi liige Georg Julius von Schultz-Bertram ütles 1839. aastal seltsis peetud kõnes: „Anname rahvale eepose ja ajaloo ja kõik on võidetud!”
Faehlmannist Kreutzwaldini
Samal 1839. aastal pidas Friedrich Robert Faehlmann Õpetatud Eesti Seltsis ettekande Kalevipoja muistenditest. Eepose peamiseks aineks pidid saama rahvasuust pärinevad hiiumuistendid. Faehlmanni töö jäi pooleli ja selle jätkas Kreutzwald.
Ilmumine
Esimene versioon ehk „Alg-Kalevipoeg” valmis 1853. aastal ja koosnes 12 loost, kuid jäi Venemaa Keisririigi tsensuuri tõttu ilmumata. Lõplik versioon ilmus 1862. aastal ja koosneb 19 023 värsist, mis jagunevad kaheks sissejuhatavaks osaks ja 20 looks. Eepose täistekst on tõlgitud 14 keelde.
Pärand
Eepose ainestik pärineb eesti rahvaluulest, mistõttu on „Kalevipoeg” hea sissejuhatus ka rahvapärimusse. Eepose motiive on hiljem kasutanud paljud kunstnikud, heliloojad ja kirjanikud.