Regilaul ehk regivärsiline rahvalaul ehk vanem rahvalaul on eesti rahvalaulu vanem vorm. Selle juured ulatuvad läänemeresoome rahvaste ühisaega ja vanuseks hinnatakse tuhat kuni kaks tuhat aastat.
Regilaulu tunnused
Regilaulu tekst jaguneb tavaliselt kaheksasilbilisteks värsiridadeks. Iseloomulikud on algriim ehk alliteratsioon, kus sõnad algavad samade häälikutega, ja parallelism ehk mõttekordus, kus sama mõtet öeldakse järgmises reas teiste sõnadega. Esituses laulab eeslaulja värsi ja koor kordab seda, nii et laul liigub katkematu ahelana.
Ajalugu
Eestis oli regilaul üldlevinud umbes 19. sajandi keskpaigani. Siis tõusid esile uuemad lõppriimilised ja keerukama meloodiaga laulud. Sõna „regi” pärineb arvatavasti keskalamsaksa keelest. Murretes nimetatakse regilaulu ka leeluks. Jakob Hurda koostatud „Vana Kandle” esimene köide ilmus 1886 ja sisaldab Põlva kihelkonnast kogutud regilaule.
Kust regilaule leida?
Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi „Eesti regilaulude andmebaas” sisaldab 108 969 teksti, mis on umbes kaks kolmandikku kõigist arhiivis olevatest regilaulutekstidest. Andmebaas on kõigile avatud. Arhiivi uurijad uurivad regilaulude keelt ja poeetikat, laulikuid ja kogumislugu ning annavad välja kihelkondlike regilaulude sarja „Vana kannel”.
Regilaul tänapäeval
Regilaulu motiive on kasutanud mitmed heliloojad, näiteks Veljo Tormis. Regilaulu saab kuulata ja kaasa laulda ka pärimusmuusika festivalidel ja regilaulu õpitubades.